Alati kohal

Hiljuti olin ma siin, Lõuna-Aafrikas väikeses asulas saatjaks Ameerikast pärit vabatahtlikele misjonäridele. Nad olid tulnud taastama telliskivist kirikuhoonet, mis peegeldab oma koguduseliikmete vaesust. Kirikus oli võimalik istuda ainult ebakindlatel pinkidel, katkistel toolidel ja vanadel, lagunenud bussiistmetel. Pühakoja seinu kaunistasid pühapäevakoolilaste joonistused, misjoniplakatid ja kuldpaberist tehtud silt, millel seisis: “Tere tulemast.”

Koguduse naisterühm pani meid istuma kahe laua äärde. Serveeriti imeline eine ja ma tundsin aukartust nende külalislahkuse ees. Me imetlesime, et need, kellel on nii vähe, suudavad anda nii palju.

Sellal kui meie, täielikult vastandlike inimeste rühm, üheskoos sõime, rääkisime ja naersime, mainis keegi, et me sööme lõunat leivamurdmise laua ääres. Ma olin suuresti puudutatud ja mu silmad täitusid pisaratega, kui mõistsin, et Kristus “murrab leiba” koos meiega. Siis meenus mulle, et Kristus on kohal mitte ainult ametlikel leivamurdmise hetkedel, vaid ka tavalistel hetkedel, iga kord, kui usklikud kokku tulevad.