Kas on kerge?

Lapsena tahtsin ma oma vanemate armastust rohkem kui midagi muud maailmas, kuid nemad hoidsid oma armastust tagasi ja ma kannatasin halva kohtlemise all. Selleks ajaks, kui ma sain täiskasvanuks, kandsin ma oma südames tohutut põlgust. Alles siis, kui mu isa jäi ägeda leukeemiaga voodisse, püüdsin ma temaga oma suhteid parandada. Just enne surma sosistas isa: “Ma armastan sind” – need sõnad, mida ma olin aastakümneid tahtnud temalt kuulda.

Isa surmaga langes mulle kohustus hoolitseda oma invaliidist ema eest. Alguses oli tema hooldamine mulle raske, kuid aeg läks edasi ja see muutus kergemaks. Lähedus Jeesuse Kristuse kui Issanda ja õpetajaga ning tema tegudega, eriti sellega, et ta pesi oma jüngrite jalgu, pani mind ema eest hoolitsemises nägema kristlikku armastustegu. Ma ei saa öelda, et mul oli kerge oma ema teenida ja armastada, kuid Jumala armust suutsin ma seda teha. Temagi reageeris minu headusele ja temast on saanud armastavam inimene.