Serva peal

Ma olin meie korteri rõdul ja riputasin pesu kuivama, kui kuulsin vaikset häält lausumas: “Hei, emme!” Vaatasin üles ja oma õuduseks nägin oma viieaastast poega kõndimas mööda rõdu kaldserva, mis on maapinnast enam kui kahekümne jala kõrgusel. Ilmselt oli ta rõdu piirdeaia vahelt läbi roninud. Ma ei mäleta, et oleksin mööda treppe üles jooksnud või mõelnud sellele, kuidas ma saan lapse sealt kätte, ilma et ta alla kukuks. Kuid mäletan, et ma haarasin kompveki ja ütlesin rahulikul häälel: “Tule emme juurde, ma annan sulle kommi.”

Ta naeratas mulle ja tuli pikkamööda läbi võre allapoole, kuni ma hoidsin teda kindlalt oma käte vahel. Kui ma seda juhtumit meenutan, liigutab mind see, kuidas Issand mu poja eest hoolitses.

Mu poeg oli liiga noor, et mõista, millises ohus ta oli olnud. Kuid isegi meie, kes me oleme vanemad, kõnnime sageli ohtlikult mõne nõrkuse piiril. Kas me peatume ja imestame, miks me alla ei kuku? Ma usun, et see on nii sellepärast, et Jumal hoolib meist ka siis, kui me oleme õigelt teelt kõrvale kaldunud.