Tulgu, mis tuleb

Sel ajal, kui ma olin sõjaväe kiirabiautost väljas, sai see otsetabamuse. Autojuht Shorty lamas raskelt haavatuna maas. See juhtus 1945. aastal lahingus Kölni pärast ja ma olin üheksateistkümne aastane sõjaväemeedik. Shorty oli minust vanem, tal olid naine ja kolm väikest last – pühendunud kristlane, kes elas iga päev usus. Ma olin tõsiselt vapustatud. “Kuidas võis see juhtuda sellise hea inimesega?” Kui ma siis tegin kõik, mida suutsin, et tal oleks mugav, lausus Shorty sõnad, mis sööbisid minu südamesse: “Joe, mine hoolitse teiste eest. Minu eest hoolitseb Jumal.”

Ma läksingi teiste haavatute juurde. Selleks ajaks, kui ma tulin tagasi Shorty juurde, oli ta surnud. Aastaid ei suutnud ma seda unustada. Kas nii kannabki Jumal hoolt oma järgijate eest – laseb neil surra? Kas Jumal oli tol päeval üldse seal, kui see kõik juhtus?

Aja jooksul olen ma tulnud järeldusele, mis annab mulle rahu ja jõudu. Jumal kandis tõesti Shorty eest hoolt – mitte päästes teda ime läbi surmast, vaid olles temaga, kui ta oli oma viimases sündmuses maa peal. Shorty teadis, et Jumal on temaga, ja tulgu, mis tuleb, temaga on kõik korras.

Just seda me otsimegi, mitte imet, mis muudaks elu loomulikku kulgu, vaid Jumalat, kes on meiega, ükskõik, kuhu elu meid viib – isegi pimedasse orgu.