Ookeani poole!

Minu täiskasvanud poeg ulatas mulle kaardi. “Mis puhul?” küsisin ma üllatunult. “Ema, ma tean, et sa tunned, et oled viimasel ajal olnud üle koormatud,” ütles ta. “Sa tahad kooli tagasi minna, aga sul pole selleks raha.” Mu silmad läksid märjaks. “Poeg, ma ei vaja sinu raha.” Ma olin valesti aru saanud. “Ema, see pole raha. Minulgi pole raha,” ütles ta. “Loe kaart läbi.” Ma tõmbasin selle ümbrikust välja. Esiküljel oli väike, liivasele rannale asetatud klaasanum. Selles oli kuldkala, kes vaatas igatsevalt välja tema ees laiuvale tohutu suurele ookeanile. Ma teadsin täpselt, mida see kalake tundis. Minagi olin anumas lõksus ja tahtsin sukelduda sellesse ookeani. Kaardi siseküljele oli mu poeg kirjutanud: “Järgi oma unistusi, ema!”

Olles liigutatud, et pojal oli minusse selline usk, mõistsin ma, et ka Jumal usub minusse – ja see andis mulle enesekindlust. Minu kehaline olukord oli sama, kuid vaimulik olukord teistsugune. Ma teadsin, et Jumala abiga võin ma täita oma unistusi. Ja seda ma teengi!