Läbi muudatusaegade

Mõni aasta tagasi kirjutasin ma mõtiskluse, mis ilmus “Päevasõnas”. Ma rääkisin väikesest orust, millest ma iga päev tööle minnes mööda sõitsin. Jumala loodu ilu inspireeris mind ning aitas alustada päeva rahu ja lootusega. Ka nüüd sõidan ma sama teed pidi tööle, kuid ei näe enam endist pilti. Vanasti nägin ma orus hubaseid majakesi. Külma ilmaga tõusis nende korstnaist suits, mis keerles taeva poole, meenutades, et Jumal valvab alati minu üle. Nüüd on puud ja hekid kasvanud nii kõrgeks, et varjavad oru minu eest. Iga päev, kui ma sellest kohast möödun, meenutan, et palju asju minu elus on muutunud.

Kuid ma tean, et Jumala armastus minu vastu ei muutu kunagi. Kõigil eluetappidel – minu laste sünni, lähedaste kaotuse, tühja pessa kolimise ajal – on Jumal olnud alati kohal, juhatades mind minu elu järgmisesse imelisse ossa. Mõnikord on muutust raske vastu võtta, kuid teades, et Jumal on minuga, suudan ma vastu seista uuele muutusele. Ükskõik, missugused väljakutsed mind ees ootavad või kuidas muutub maailm minu ümber, Jumala armastus ja arm aitavad mind alati edasi minna.