Jumalat otsides
Lugege Iiobi 42:1-6
Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest. (Iiobi 42:12)
Hiljuti suri mu onupoeg. Ta oli neljakümne viie aastane. Olime kõik ehmatanud, et ta vähk nii kiiresti kulges, kuid eriti õnnetu oli tema poeg.
Ta nurises arstide ilmse oskamatuse vastu, ta nurises, sest talle tundus, et õed pole piisavalt kaastundlikud ja ta nurises Jumala vastu, kes ei tundunud hoolivat tema isa elust.
Ka Iiob reageeris niimoodi oma kaotustele. Tema arvamus Jumala tegudest – et õiglane saavutab edu – oli pea peale pööratud ja Iiob heitis seda Jumalale ette. Ta esitas väljakutse nende osadusele, ta nurises selle pärast, et ta üldse elas, ta isegi kahtles Jumalas. Kuid lõpuks rääkis Jumal Iiobiga ja Iiob õppis Jumalat paremini tundma.
Samal viisil toovad raskused, mis panevad meid meeleheitest nutma, meile parema arusaamise Jumalast. Kui me oma mures ja meeleheites välja sirutume, siis leiame kindla peale Jumala.
Ka Iiob reageeris niimoodi oma kaotustele. Tema arvamus Jumala tegudest – et õiglane saavutab edu – oli pea peale pööratud ja Iiob heitis seda Jumalale ette. Ta esitas väljakutse nende osadusele, ta nurises selle pärast, et ta üldse elas, ta isegi kahtles Jumalas. Kuid lõpuks rääkis Jumal Iiobiga ja Iiob õppis Jumalat paremini tundma.
Samal viisil toovad raskused, mis panevad meid meeleheitest nutma, meile parema arusaamise Jumalast. Kui me oma mures ja meeleheites välja sirutume, siis leiame kindla peale Jumala.
Thomas Dury (Colorado, USA)