Lahusolekuvalu

“Emme, ma tunnen sinust väga puudust. Kui ma voodisse heidan, hakkan ma mõtlema, et mul ei ole ema....” Ma laman diivanil, käes noorima tütre kiri. Kuigi ta jätkas, öeldes: “Palun ära muretse meie pärast. Meil on kõik hästi,” tabas tema valu mind nagu pistoda. Minu noorimatele lastele ei antud Ameerika Ühendriikide viisat. Sellegipoolest ma armastasin oma tööd, ja haridust, mida ma tahtsin omandada, ei olnud minu kodumaal võimalik saada. Mulle anti selleks vastav stipendium ja elatisraha. Minu kogudusele Nigeerias oli see ainulaadne võimalus ja ma ei saanud jätta seda kasutamata.

Terve aasta olin ma võidelnud selle südantmurdva küsimusega, kuni lõpuks otsustasin, et sõidan Ameerikasse ilma lasteta. Kuid sellegipoolest leidsin ma ennast küsimuse ees: “Kas ma siiski pidin astuma sellise sammu?” Siis meenus mulle Matteuse 10:37.

Ma mõtlesin Jeesuse võitlusele Ketsemani aias ja sellele, kui valus oli tal olla sõnakuulelik. Samuti meenus mulle, et mul on sõbrad, kes mind julgustavad, kinnitus Jumala Sõnast, Issanda hoolitsus ja kaitse ning teadmine, et Jumal armastab mu lapsi rohkem kui mina. See teadmine aitas mind jätkata õpinguid.