Eluhingus

Kui päike laskus silmapiiri taha, panime me mootorid tööle, tõmbasime ankrud üles ja asusime aeglaselt teele sadama poole. Meil oli olnud imeline päev suurel järvel. Tagasiteel näis vesi nagu jääkirme, vaikne ja sametsile. Milline võimas, kuid siiski saladuslik vaatepilt! Polnud isegi vähimatki tuulehoogu. Poolel teel sadamasse möödusime liikumatutest purjekatest, mille mastide siluetid olid nagu mets õrnoranþi päikeseloojangu taustal. Neil tuli jääda sinna seniks, kuni tuul tuleb tagasi.

Tol hetkel meenus mulle, et nii, nagu need purjekad vajavad liikumiseks tuult, sõltume meiegi Jumala hingusest. Alguses hõljus Vaim – Jumala hingetõmbus – elutu ja palja maa kohal. Jumal kujundas maa kunstiteoseks ja puhus inimestesse oma hingeõhu. Tuhandeid aastaid peale loomist tuli Jumala hingus jälle nagu võimas tuul nelipühapäeval, täites apostlid Püha Vaimu väega. Oma lootuses ja rõõmus elus edasi liikuda sõltume me ka praegu sellest hingusest.