Kas armastada iseennast?

Kolmeaastane Ettie tantsis aias ringi, lauldes: “Ma armastan emmet ja issit, Robbie’t ja Joeli ja Nannat ja...” Ta peatus. Tema mõtlik kulmukortsutus muutus kelmikaks kurruks. Ta jätkas: “... ja ma armastan iseennast.” Mind hämmastas see kergus, millega mu väike tütretütar väljendas armastust iseenda vastu, mida Jeesus käskis. Kas me armastame teisi ja iseennast võrdselt?

Minu lapsepõlvemälestused ja –kogemused piirasid minu armastusetaju. Lahusolek vanematest, kui ma olin Ettie’ vanune, panid mind nende armastuses kahtlema. Minu järgmine samm oli uskuda, et Jumal ei armasta mind, et sellise karistuse olen ma ära teeninud sellega, et olen kindlasti teinud midagi halba. Ma kogesin õudust ja sügavat süütunnet. Et mitte uuesti haiget saada, hoidsin ma sellest ajast peale inimestest eemale. Sellega blokeerisin ma armastuse teiste inimeste vastu ja nende armastuse minu vastu.

Palju aastaid hiljem kasutas Jumal üht tarka kristlast, kes mind aitas. Ta ütles: “Kui me laseme palves ennast kasta Jumala tingimusteta armastuse hämmastava tõe sisse, siis anname Jumalale ruumi tervendada meie sisemine valu ning teha meid vabaks armastada iseennast ja teisi.” Ma olen leidnud, et tema sõnad on õiged.