Tänamise traditsioon

Ma ei ole kindel, millal see traditsioon meie peres alguse sai. Me seisame ümber tänupühalaua, hoides üksteisel käest kinni. Laual on maitsvad road, aroomid täidavad toa. Sellegipoolest ei võta mitte keegi istet. Esitatakse küsimus: “Keda ei ole täna meiega?” Lausutakse inimeste nimed, kes ei saa täna meie hulgas olla. Laua ümber olijad võivad lausuda kõigi nimesid, kellest nad puudust tunnevad, kes on puudutanud nende elu. Mõned nimetatud on pereliikmed, sõbrad, õpetajad, pastorid ja naabrid. Meie traditsioon julgustab meid nimetama ka neid, kes on puudutanud meie elu, kuid on nüüd Issanda juures.

Sageli kaasnevad tänuga pisarad selle eest, mida need inimesed on lisanud meie eluteele. Igaüks on olnud armastuseand Jumalalt. Meie südant täidab tänu.

Kes on avaldanud mõju sinu elule? Miks mitte hakata tänama Jumalat selle inimese eest? Nime mainimine tänupüha ajal on tunnistuseks kellegi usuelust, mis on sulle Jumala and.