Lubadused, millest on kinni peetud

Ma mäletan selgesti, kuidas ma oma esimest last sünnitasin. Mulle meenub, kuidas ma alguses ei teadnud, et hakkan sünnitama ja olin veel vähem kindel selles, mis hakkab järgmiseks juhtuma. Kuigi mul oli abikaasa, ema, ämma, arstide ja õdede toetus, olin hirmul, et midagi läheb valesti. Missugust hirmu võis tunda Maarja, kui ta sünnitas! Ta pidi ebamugavalt reisima, mitte mugava autoga, mis mind kohale tõi. Ta läks tundmatusse linna, mitte linna, mida ta oli kogu elu tundnud. Ta polnud kindel, kus ta saab puhata, teda ei oodanud eest haiglapalat. Selle asemel, et saada tuge oma perekonnalt, oli ta neist lahus. Kuid Maarja ei olnud üksi; tal oli abikaasa, kes seisis tema kõrval, kinnitus inglilt ja usk Jumalasse.

Kuigi meil võivad tekkida probleemid, kui me vastame Jumala kutsele, ei ole meie probleemid sugugi nii kohutavad kui need, millega Maarja kokku puutus. Nagu tema eeskuju meile näitab, kannab Jumal meid meie probleemidest läbi ja muudab meie elu igaveseks.