Jumala põgus pilk
Lugege Jesaja 43:1-7
Siis olen mina sinuga. (Jesaja 43:2)
Oli külm veebruarihommik ja raskelt sadav lumi oli kõnnitee jäätunud lõigud kinni katnud. Ma kõndisin reipalt arsti juurde, kui tundsin, kuidas jalad ootamatult alt kadusid, ja ma kukkusin kõnniteele. Meeletu valu takistas mind püsti tõusmast.
“Jumal, ma vajan sinu abi!” palvetasin ma.
Hetk hiljem tuli jooksuga üks mees. “Ma nägin, kuidas te kukkusite, ja parkisin oma auto nii ruttu, kui sain,” ütles ta. Ta küsis, kuidas ma ennast tunnen, ja helistas kiirabisse. Hetk hiljem põlvitas üks naine mu kõrvale ja rääkis minuga sõbralikult.
Enne kui ma seda mõistsin, olid need inimesed vastus minu palvele, nad tulid mu juurde, kuulasid mind, pakkusid lohutus- ja lootussõnu ning olid mu juures seni, kuni saabus kiirabi.
Kannatuste hetkedel me näeme Jumala põgusat pilku inimestes, kes näitavad üles armastust, kaastunnet ja lootust. Usklikena oleme meiegi kutsutud sedasama tegema.
Hetk hiljem tuli jooksuga üks mees. “Ma nägin, kuidas te kukkusite, ja parkisin oma auto nii ruttu, kui sain,” ütles ta. Ta küsis, kuidas ma ennast tunnen, ja helistas kiirabisse. Hetk hiljem põlvitas üks naine mu kõrvale ja rääkis minuga sõbralikult.
Enne kui ma seda mõistsin, olid need inimesed vastus minu palvele, nad tulid mu juurde, kuulasid mind, pakkusid lohutus- ja lootussõnu ning olid mu juures seni, kuni saabus kiirabi.
Kannatuste hetkedel me näeme Jumala põgusat pilku inimestes, kes näitavad üles armastust, kaastunnet ja lootust. Usklikena oleme meiegi kutsutud sedasama tegema.
Harold Gniewotta (Alberta, Kanada)