Välja valitud

Peale ema matuseid rääkisin oma õe Peggy’ga meie vanematest. Vestlus läks kiiresti isale, kes oli tegelikult Peggy võõrasisa. Peggy rääkis mulle toredaid lugusid, mis peegeldasid seda, kuidas isa oli teda armastanud. Kuigi Peggy ei olnud isa bioloogiline järeltulija, oskas ta panna lapse tundma, et teda armastatakse ning ta on eriline ja väärtuslik. Isa isegi lapsendas Peggy, et tal oleks sama perekonnanimi, seaduslikult kinnitamaks seda, mis oli alati tõsi: ta oli sajaprotsendiliselt meie perekonnaliige.

Isast rääkides hakkas Peggy varsti nutma, meenutades, kui väga ta temast puudust tunneb. Ma mõistsin, et tal oli isaga eriline suhe, mis oli teatud mõttes sügavam kui minu oma. Isa ei oleks pidanud teda armastama, kuid ometi ta tegi seda. Isa oli teinud valiku armastada Peggy’t nii headel kui ka halbadel aegadel. Peggy pisarad peegeldasid seda, et ta oli teadlik isa valikust, täis tänutunnet ja igatsust jätkuva osaduse järele meie isaga.

Mõeldes oma õe suhetele isaga meenus mulle, et ka mina olen välja valitud – meie taevase Isa poolt. Kui ma selle üle mõtisklen, täitun ma tänuga Jumala suure armastuse vastu, mis sirutub välja, et kinnitada nii mind kui ka igaüht meist.