Kriimustatud põlv

Kui ma USA armee reamehena Afganistanis viibisin, tegin ma ühel varahommikul hommikuvõimlemist ja kukkusin raskelt külje peale, kriimustades põlvi ja käsi. Dušist tuli mu haavade puhastamiseks ja loputamiseks ainult külma vett. Ma ei tundnud end kuigi hästi ja hakkasin enne tööleminekut lugema “Päevasõna”. Oli 15. juuli 2002 ja mõtiskluse pealkiri oli “Vigastatud varbad ja kriimustatud põlved”.

Tundus, et valu hakkab veidi järele andma, kui ma naeratasin, mõeldes, et Jumal teab täpselt, millal ja kuidas mind lohutada. Afganistani kuumuses ja tolmus Jumala sõnumile mõeldes tundsin ma end eriti lähedal Jumalale, kes oli mu valu ette näinud ja tõi kergendust juba enne, kui ma seda vajasin. Pole kahtlust, et kord kukun ma jälle, kas kehaliselt, emotsionaalselt või vaimulikult. Kuid ma võin olla kindel, et Jumal on minuga ja lohutab mind.

Nii on siis lugu Jumala armastusega. Juba enne seda, kui ma tundsin ära Jumala kohalolu oma elus, armastas Jumal mind ja kandis mu eest hoolt. Mul on päästekindlus, sest Jumal saatis Jeesuse Kristuse täpselt õigel ajal ja õigesse kohta, et tema oleks mu isiklik Päästja.