Loodusõnnetusest iluks

Läbi Kaljumägede sõites olin hämmastunud lagedatest kaljupaljandikest välja paistvatest kivikihtidest. Need mäed olid kord iidsete järvede põhi ja kihid olid sajandite jooksul kujunenud setete kogunemisest. Need kujundati praegusteks mustriteks, kui teutoonilised kihid põrkusid üksteise vastu, põhjustades tohutu suuri maavärinaid, mida võiks nimetada loodusõnnetuseks, kui need esineksid tänapäeval. Nüüd me vaatame tulemusi ja imetleme: “Milline hämmastav ilu!” Need mäed meenutavad mulle mõnda inimest, keda ma tunnen. Nad on oma elus kogenud suurt survet ja “maavärinaid”. Kuid nad on üles tõusnud ilusate tugevate inimestena, demonstreerides ebatavalist suhtumist oma õnnetuste ja kaotuste vastu. Vastavalt oma tõotusele, et ta laseb kõik tulla heaks, on Jumalal imeline viis muuta traagilisi ja halbu sündmusi. Isegi kohutav ristilöömine muutus patusele inimkonnale andeksandmise ja igavese lunastuse viisiks. Kui me usume, et Jumal on meie igapäevaelus meiega, siis lubame Jumalal viia meid läbi raskete aegade loomaks meis imelisi väe- ja ilukihte.