Uus osadus

Palju aastaid on töötamine pühapäevakooli õpetajana minu elu rikastanud. Kuid siis jõudis kätte aeg, et see töö ja suur osa sellest, mida ma Jumala jaoks tegin, ei pakkunud mulle enam rahuldust. Tundus, nagu oleksin ma tee peal kusagile ära kadunud. Kas ma tegin seda, mida Jumal tahtis? Ma loobusin pühapäevakoolitööst ja ühinesin palverühmaga. Kuid palju kuid ei saanud ma sellest osa võtta. Kas ka see oli vale koht?

Siis leidsin ma ennast ühel päeval õiges kohas, kus Jumal mind uuel viisil puudutas. Päevase vaikse tunni ajal mõistsin, et Jumal tahab, et ma oleksin osaduses, mis ei sõltu minu igapäevatööst. Ma sain selgeks, et Jumal armastab mind sellisena, nagu ma olen. Ma ei pea püüdma “teha” midagi erilist, et olla osaduses Jumalaga. Ma pidin õppima olema vait ja laskma Jumalal mind armastada. Minu elu sai uue suuna. Olles toidetud vaikuse ja Jumalaga “olemisega”, juhatati mind tagasi “tegemise” juurde.