“Meie Isa…”

Nii kaua, kui ma mäletan, olen ma palvetanud. Lapsena õppisin ma: “Nüüd pane mind magama…” Kogu elu olen ma palunud Meie Isa palvet. Ma kasvasin üles, kuuldes, kuidas ema meie pere eest vaiksel ajal palvetas. Kuid sellest päevast alates, kui sain teada, et mu tütrel diagnoositi rinnakasvaja, on palve omandanud uue tähenduse. Tol õhtul ei teadnud mina, kes olin kogu elu kergesti palvetanud, mida või kuidas paluda.

Mul oli raske panna oma hirmu, muret ja küsimusi sellistesse sõnadesse, mis oleksid Jumalale vastuvõetav palve. Ma suutsin vaid nutta ja soiguda “Jumal”. Lõpuks mõtlesin ma Jeesuse sõnadele, kui jüngrid palusid, et ta õpetaks neid palvetama. Mõtlesin hoolikalt igale Meie Isa palve fraasile ja mõistsin, et see ongi palve, mida pean paluma.

See on kiitus- ja tänupalve Jumalale ja alistumispalve Jumala tahtmisele. See on abiotsimise palve igaks päevaks ning valmisolek anda andeks ja saada andeks. See on juhtimise ja abi anumine. See on palve, mis kinnitab Jumala kaitsvat väge isegi kurja ees. Pika unetu öö lõpus palusin ma selle palve ja jäin magama.