Kalju seest

Kõrbes kurtsid Iisraeli lapsed Moosesele, et neil on janu. Issand käskis Moosest minna Hoorebis kalju juurde, lüüa kepiga vastu kaljut ja “siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua.” Kuid rohkem kui vett, vajasid nad kinnitust, et nad ei ole üksi. Nii meil kui ka neil võib raskuste ajal Jumala kohalolu kogemine kustutada vaimulikku janu nagu lonks külma vett. Mul on meeles üks hetk, kui ma kogesin Jumala kohalolu. Ma pidin kolledži tervislikel põhjustel pooleli jätma ja ei teadnud, kas suudan üldse kooli lõpetada. Kuid siis saabus päev, kui ma sain taas viimaseks õppeaastaks kooli tagasi minna. Teel koju nägin ma imeilusat päikeseloojangut ja parkisin auto teeservale, et seda vaadata. Oli päeva lõpp ja öö algus. Kui punane päikeseloojang kadus taevast, langes pimedus metsale ja udu laskus aeglaselt orule. Hämmastusega adusin, et ma ei ole üksi. Jumal oli minuga.

Jumal oli Iisraeli lastega kõrbes. Jumal on ka igaühega meist.