Talve lõpp

Pikkade, külmade talvenädalate jooksul olin ma haige. Olin kaotanud julguse, olin hirmunud ja ärrituv. Siis ühel päeval lumi oli kadunud, tuul vaibunud ja päike hakkas paistma. Haarates kaasa väikese mõtisklusteraamatu, mis oli kogu talve jooksul aidanud mulle jõudu anda, võtsin ma teki ja viisin lamamistooli tagaaeda. Ärevil ja kurb, vajusin ma tooli ja avasin raamatu. Esimesed sõnad, mis lugesin, olid: “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.” Ma teadsin, et need olid mõeldud minule. Sulgesin silmad ja jäin vaikselt lamama. Ma puhkasin vaikuses ja kogesin Jumala kohalolu, kes oli mind karmist talvest läbi kandnud.

Mõnus tekk oli kui Jumala embavad käed, mis mind hoidsid ja haigusevalust tervendasid. Mind ümbritses jumaliku armastuse soe turvatunne. Ma hingasin värsket õhku. Päikese puudutus muutus Jumala ustavuse kallistuseks. Õrn tuulehoog leevendas mu talveüksindust. Ma lasin Jumala tervendaval valgusel voolata oma ihusse, vaimu ja hinge. Tundus, et talve- ja haigusepimedus kaovad. Elujõud voogas minusse. Ma ei olnud üksi. Ja tänu sellele tean, et ma ei ole kunagi üksi.