Tõeline sooritus

Meie pühapäevakooliõpilased muretsevad meie klassis toitu kõigile, kes abi vajavad. Noorel emal Cherylil oli hiljuti operatsioon, sellepärast käisime kõik kordamööda tal abiks perele lõunat valmistamas. Olen ise kolme poja ema ja seepärast on mul alati kiire. Ma koostan vajalike tööde nimekirja ja pean sageli kontrollima, kas ma ikka tulin kõigega toime. Kui oli minu kord muretseda toidu eest, lisasin ma nimekirja “Lõunasöök Cheryli jaoks kolmapäeval”.

Kolmapäeval tormasin ma linnas ringi, et oma hästikavandatud lõunasöök kohale toimetada. Ma jätsin Cherylile mõned juhtnöörid ja tormasin ta juurest minema, et jõuda õigeaegselt õhtusele jumalateenistusele. Tundes, et olen sellega hakkama saanud, tõmbasin ma lõunasöögi oma loetelust maha.

Olin uhke, et ma olin olnud nii tubli – kuni sain tänukirjakese. Kuigi ilusasti tänades, kirjutas Cheryl: “Ma soovin tõesti, et sul oleks olnud aega mulle külla tulla.” Ma olin jaganud Cherylile väikese õnnistuse, toidu, kuid jätnud ta ilma suuremast, ajast.

Mul on seni raskusi ülesannete tasakaalustamisega. Aga kui mul on kiusatus pigem täita ülesanne kui investeerida osadusse, siis meenutan õppetundi, mille ma sain sellest vahejuhtumist Cheryliga. Meie suurim panus on armastada inimesi, keda Jumal meie ellu annab.