Jaht

Ühel sügishommikul jalutasin ma Chesapeake’i lahe äärsel Kenti saarel mööda dokki. Päike paistis eredalt. Minust purjetas mööda suur valge jaht ja ma mõtlesin, missugusele rikkurile see kuulub. Kas nii palju raha poleks saanud paremini kasutada vaeste abistamiseks? Siis tuli mulle häiriv mõte. “Ka pole minulgi märksa rohkem hoiuseid, kui vaene ameeriklane suudaks eales säästa ja märksa rohkem, kui kolmanda maailma vaene suudaks elu jooksul teenida?” Kas ei võiks minagi annetada rohkem raha inimeste aitamiseks, kes on näljased, kodutud, kellel puudub võimalus oma tervise eest hoolt kanda nii Ameerikas kui teistes riikides? Kas ei ole ma selle jahi omanikku hukka mõistes nagu variserid, keda Jeesus noomis?

Nendest mõtetest puudutatuna läksin koju, olles otsustanud järgmisel aastal suurendada oma annetusi ja olla Jumala antud vahendite parem majapidaja.