Ootamatu tunnistus

Kodutute varjupaika vabatahtlikuks minnes olin ma närviline seminarist, kuid mind kinnitas mõte, et see ei ole minu esimene kogemus kodututega. Olin juba varem avanud oma koduukse kodututele sõpradele, pakkudes rõõmuga neile soojust, toitu ja sõprust. Kuid vastutasuks tahtsin ma neid aidata, muuta. Kui mind tagasi tõrjuti, sain ma vihaseks.

Varjupaika kõndides mõtlesin: “Seekord püüan ma tõepoolest kedagi aidata. Ma olen õigel ajal õiges kohas.” Ma võtsin laua taga istet. Märkasin enda lähedal üht varjupaiga elanikku. “Siin on keegi, keda ma saan aidata,” mõtlesin ma. “Ma kuulutan talle evan-geeliumi!” Kui ma talle sel teemal rääkima hakkasin, naeratas ta mulle laialt. Ta alustas südantpuudutavat tunnistust sellest, kuidas Kristus käib koos temaga mööda tänavaid.

Oot-oot, tema ju tunnistas mulle! Ma mõtlesin, et see oleks pidanud olema vastupidi. Ma läksin sinna ootuses, et aitan kedagi. Selle asemel olin mina see, keda aidati. Selle kodutu mehe tunnistuse kaudu näitas Jumal mulle minu uhkust. Tulin arusaamisele, et see kodutu on samavõrra Jumala oma nagu mina; ta kõndis samas imelises valguses nagu mina. Muutumist ei vajanud tema, vaid hoopis mina.