Valgus pimedates kohtades
Lugege Laul 146:5-8
Vaata, sul on hea meel tõest, mis asub südame põhjas. (Laul 51:8)
Kui ma 1972. aastal kukkusin, katkes mu rasedus viiendal kuul. Mul oli juba kaks last, sellepärast püüdsin sellele mitte mõelda. Kakskümmend aastat hiljem avastasin, et mul tuleb seda kaotust tunnistada.
Igapäevase palvetamise, päeviku pidamise ja nõustamise kaudu sain teada, et lapsepõlvest peale olin ma tegelenud valu, solvangute ja kaotustega, püüdes neid matta, pilgu alt kaugemale lükata.
Jumal juhtis mind kirjutama kirja lapsele, kelle olin kaotanud. Ma tunnistasin tema olemasolu ja lühikest aega, mida me olime jaganud. Ma suutsin meenutada Jumala lakkamatut kohalolu minu lühikese raseduse ajal, kukkumist, raseduse katkemist, “mahamaetud” aasataid ja tervenemist.
Nüüd saan ma tunda rõõmu faktist, et mu valu on tervendatud. Jumal mitte ainult ei aidanud mind otsida minu sisemist mina, vaid juhtis ka nendesse valu- ja kaotuskohtadesse oma tervendava valguse.
Jumal juhtis mind kirjutama kirja lapsele, kelle olin kaotanud. Ma tunnistasin tema olemasolu ja lühikest aega, mida me olime jaganud. Ma suutsin meenutada Jumala lakkamatut kohalolu minu lühikese raseduse ajal, kukkumist, raseduse katkemist, “mahamaetud” aasataid ja tervenemist.
Nüüd saan ma tunda rõõmu faktist, et mu valu on tervendatud. Jumal mitte ainult ei aidanud mind otsida minu sisemist mina, vaid juhtis ka nendesse valu- ja kaotuskohtadesse oma tervendava valguse.
Margaret Olson (Alberta, Kanada)