Kas õnnistus või needus?

Raske on palvetada kellegi eest, kes on meie kohta valetanud. Ma töötan vanurite majas. Üks üüriline süüdistas mind valesti, et ma olevat toitu serveerides tema peale karjunud ja olnud tema vastu ebaviisakas. Juhataja kutsus mind enda juurde, et vahejuhtumist rääkida. Olin alati püüdnud selle naise vastu kena olla, sellepärast olin üllatunud ja mures.

Hiljem Piiblit lugedes rääkis Rooma kirja salm mu südame vastu. Jumal aitas mind näha, et naine, kes mind süüdistas, käitus niimoodi hirmust ja üksindusest. Tõenäoliselt polnud ta elus mitte kedagi, kes oleks temast piisavalt hoolinud, et tema eest palvetada. Kui ma andsin oma solvumise Jumala kätte, tuli mu südamesse rahu. Siis andis Jumal mulle väge ja soovi selle naise eest palvetada.

Kui meid valesti süüdistatakse, võime otsustada solvumisest kinni hoida ja seda turgutada. Aga me võime armastada, nagu armastab Kristus, palvetades nende eest, kes on meid süüdistanud ja paludes, et Jumal neid meie elu kaudu õnnistaks.

Jumal on muutnud mu osadust selle naisega, kes mind ebaviisakuses süüdistas. Taas kord tänan ma Jumalat, et ta õpetas mind õnnistama ja mitte needma.