Udune hommik

Mul tuli ülestõusmispüha hommikul üks kiire asi korda ajada. Väljas oli tihe udu ja kerge vihmasadu. Nähtavusest piisas vaevalt lühikese teekonna jaoks. Teel olles vaatasin autosid, mis olid juba pargitud üheks paljudest päikesetõusu-aegsetest teenistustest, mis parajasti toimusid. Oli vast sünge hommik, millal olla väljas udus tähistamas meie Issanda ülestõusmist! Ma hakkasin inimeste eest palvetama.

Siis tuli mulle mõte: “Selline oli elu enne seda, kui me õppisime Kristust tundma: elu-udu varjab meie nägemust.” Jah, me näeme, kuid meie perspektiiv võib olla piiratud sellega, mis on vahetult meie ümber. Me ei saa kogeda kogu eludimensiooni, mis seal väljas eksisteerib; aeg-ajalt saame sellest ainult lühivaate.

Kui me aga õpime tundma Kristust, hakkab udu tõusma. Me mõistame elu uuest, selgemast perspektiivist. Mõnedki küsimused leiavad vastuse. Saame lugeda Piiblit uue arusaamisega.

Äkki mu palved muutusid. Ma hakkasin palvetama nende eest, kes kõnnivad iga päev udus, paludes, et nad võiksid kohata meie ülestõusnud Päästjat ja leida õige tee.