Pinnud hinges

Mul oli sõrmes pind ja ma ei suutnud seda enam taluda. Kahjuks olen ma argpüks, kes kardab pinnu väljatõmbamist. Valu kartuses võtsin ma pintsetid ja hakkasin pindu otsima. Otsimine tegi küll haiget, kuid lõpuks tõmbasin ma pinnu välja. Olin hämmastunud, kui väike see puutükike tegelikult oli, ja tundsin lausa piinlikust, et olin sellest nii suure probleemi teinud. Mu sõrm oli veel paar-kolm päeva valus, kuid nüüd on täiesti terve.

Mul on “pinnud” ka hinges. Aeg-ajalt kerkib minus üles valu või kurbus ja põhjuse leidmiseks pean ma oma elus valusa piirkonna läbi otsima. Hinges probleemiallika otsimisel ei ole ma sugugi vapram kui sõrmest pinnu otsimisel; ma pöördun valusa piirkonna poole oma elus alati hirmuga. Kui ma otsin valusat kohta selle allika leidmiseks, juhib Jumal mu otsinguid. Lõpuks osutub pind millekski tühiseks, väikeseks minevikutükikeseks – mingiks solvanguks või ülestunnistamata patuks – mis on muutunud mu hinge ärritajaks. Ma hoian seda üleval ja vaatan ja mõtlen sellele, kui kaua see on mind vaevanud ja tänan Jumalat, et lõpuks olen ma sellest vaba. Otsekohe saabub kergendus ja algab tervenemine.