Linnupüüdja paelad

Sinised tiivasuled pekslesid paanikas. Lind rippus pea alaspidi, jalad kinni puuoksa külge seotud nööripuntras, ise meeleheitlikult võideldes. Mu poeg Brandt lähenes ettevaatlikult pasknäärile. Ta võttis linnust ühe käega õrnalt, kuid kindlalt kinni ning libistas noa väga ettevaatlikult nööri ja linnu jalgade vahele, noaga üles-alla liigutusi tehes. Lõpuks oli nöör läbi lõigatud. Brandt astus mõne sammu ja tõstis käed üles taeva poole. Ühe hetkega tõusis lind lendu. See pilt jääb igavesti mu südamesse.

Seda, mida mu poeg tegi pasknäärile, on Jumal teinud minule. Minagi olin kord püünises. Kuid armastavad käed hoidsid mind ja lõikasid läbi patukütked ja lasid mul siis vabalt minema lennata. Erinevalt linnust jäin ma oma päästjaga. Jumala käed olid kõige turvalisem paik, kus ma olen eales olnud – ma ei suuda kunagi unustada seda armastavat puudutust, mille järele olin alati igatsenud. Jumala armastavatel kätel leidsin rahu ja igavese elu.