Õppides toetuma

“Ema!” hüüdis mu 14-aastane poeg uksest sisse koperdades.Ma murdsin käeluu!” Kiirabis seisin ma abitult, hoides lapse tervet kätt, kui ta haiget kätt kontrolliti. Poisi kohkunud silmad vaatasid kindlustunde saamiseks minu poole. Kui arstid murrukoha kindlaks tegid ja käe lahasesse panid, vaatasin kogu aeg poja poole. Sellest ajast peale, kui ta oli väike, ei olnud ma näinud teda nii abituna ja mu süda valutas ta pärast.

Eelmistel kuudel oli alanud tema täiskasvanuks muutumise periood. Mu abikaasa ja mina olime lausa väsinud, kui poisi iseseisvumise vajadus põrkas kokku meie kohustusega teda suunata. Hulk aega oli möödunud sellest, kui ta viimati pöördus minu poole, et saada lohutust või suunamist.

Pisarad valgusid mulle silma, kui ma mõtlesin osadusele Jumalaga ja sellele, kui tihti ma olin käitunud nagu mu poeg. Ma igatsesin tagasi päevi, kui mu väike poeg otsis minu seltskonda, et jagada uut avastust või esitada tuhandeid küsimusi sellest maailmast. Mõtlesin, kas ka Jumal igatses taga osadust, mis meil oli olnud minu usu alguspäevil. Nagu mu poeg, olin ka mina käitunud iseseisvalt, pöördudes Jumala poole ainult siis, kui mul oli tema abi vaja.

Kui poeg kasvab suureks, siis on loomulik, et ta loodab vähem oma vanematele. Vastupidiselt sellele tähendab vaimulik kasvamine seda, et ma loodan rohkem Jumalale.