Laastatud, kuid mitte hävitatud

Pärast seda, kui märatsevad tulekahjud olid hävitanud suure osa Oregoni metsadest, vestlesin ma naisega, kes oli sõitnud läbi laastatud piirkonna. Ta oli äärmiselt hämmastunud, et mahapõlenud piirkonnas olid oaasid, kus kasvas rikkalik roheline rohi, kõrgusid ilusad puud, kasvasid lilled ja elasid metsloomad. Ta nägi lootust, et mets ise uuendab ennast.

Pärast kakskümmend seitse aastat kestnud rasket kroonilist depressiooni olin hakanud uskuma, et mu elu on täielikult laastatud, sama laastatud nagu põlenud mets. Kuid selle naise sõnad aitasid mind mõista, et isegi siis, kui mõtleme, et kõik on kadunud, näitab Jumal, et headuse seemned, mis on veel alles, saavad anda alguse uuele elule. Nii toimib Jumal, kui me puutume kokku tragöödia, südamevalu, laastava haiguse või mingi muu kurvastusega, mis meie teele tuleb. Nii elus, teistes inimestes kui ka meis on alati midagi head.

Kõige tähtsam tegur minu tervenemises oli see, et ma õppisin nägema seda, mis on õige ja hea – eriti minus. Jumal kavandas meid hästi ning ma leidsin uuenenud tervise ja rõõmu, kui hakkasin otsima head, mille Jumal oli sügavale minu sisse asetanud.