Alati lähedal

Jaanuari alguses tabas Oklahomat jäätorm, mis kahjustas palju puid – mõnesid nii tugevasti, et neid ei olnud enam võimalik päästa. Nüüd on varasuvi ja täna hommikul ringi jalutades vaatan ma puid. Paljudele neist, mis said raskelt kahjustada, on kasvanud noored lehed, kattes nende paljaid harusid ja surnud oksi. Sellegipoolest torkavad surnud oksad silma.

Vaatepilt rikkalikust lehestikust, mis on segunenud paljaste harudega, paneb mind mõtlema emotsionaalsete kahjustuste jäätormidele minu enda elus. Need peaaegu purustasid mind. Kuid siis tunnen ma ära rikkalikud kasvukohad, mis mul nüüd on. Kuid veelgi võib märgata kahjustatud kohti, mis meenutavad omandatud õppetunde. Isegi kui mu elu kuju on muutunud, on selles teatud ilu – mitte see, mida ma kavandasin või ootasin, vaid ilu ja rahu ja teadmine, et ka mina olen tormide käes kannatada saanud.

Tagasi vaadates ma ei kahtle, et kõiges selles oli Jumal minuga. Ma olen tänulik Jumala hoolitsuse ja juhtimise eest nii tookord kui ka praegu. Ma tean, et Jumal on alati minuga ning ootan Jumala kohalolu ja juhtimist muutustes, mis mind ees ootavad.