Mitte kunagi üksi

1986. aasta jaanuaris suri mu ema tõsistesse põletushaavadesse. Ta oli viiekümne seitsmene. Seitse kuud hiljem augustis sai mu isa südameataki. Ta oli viiekümne üheksane. Mul oli raske omaks võtta, et neid ei ole enam; sellegipoolest kujutan mõtteis ette, et mu ema ja isa on igavesti kusagil siin. Nende surm täitis mind sügava kurbus- ja üksindustundega, sest teadsin, et ülejäänud elu jooksul ma enam ei näe neid ja ei räägi nendega. Ma ei kuule enam kunagi ema ütlemas: “Ma armastan sind, kullake.” Ma ei saa enam kunagi kuulda isa tarkusesõnu. Mõistsin, et kolmekümne seitsme aastaselt olen ma vaeslaps!

Meenutades oma vanemate surmale järgnenud aastatel sõnu, mida Jeesus ütles jüngritele enne taevasse minekut, leian ma nendest lohutust. Jeesus kinnitas jüngritele, et ta ei jäta neid orbudeks, vaid palub, et Jumal saadaks neile Püha Vaimu, kes on alati nendega. Usun, et sama Vaim elab ka minu südames ja annab mulle jõudu seista silmitsi igasuguse kurbuse, igasuguse kaotusega. Tean, et ma ei pea tundma ennast üksi või mahajäetuna, sest Püha Vaim on alati minuga – et mind lohutada, juhtida ja üle kõige – armastada.