Kõiki näljaseid toites

Üleujutused, ikaldused või maavärinad muudavad tõsised tööinimesed sageli kodututeks põgenikeks. Psalmist kirjutas oma eluajal sellistest ekslejatest: “Neil oli nälg ja janu, nende hing nõrkes nende sees” (Laul 107:5). Meie eluajal on ikaldused Aafrikas ja Põhja-Koreas põhjustanud laialt levinud nälga. Maailma hädaabiorganisat-sioonid püüavad koguda annetusi toidu näol päästmaks tuhandeid lapsi näljasurmast. Selleks, et ellu jääda, on mõned talunikud hakanud peamiste toiduteraviljade asemel kasvatama kohvi või isegi mõnuaineid. See on traagiliselt suurendanud nälga maailma kõige vaesemate hulgas.

Palju nälga on põhjustanud sõjad, mis ajavad miljoneid inimesi välja nende kodudest ning takistavad põllumehi vilja kasvatamast ja lõikamast. Kui lahingud lõppevad, tekib otsekohe tungiv vajadus suure koguse toiduainete järele. Kui 2003. aastal lõppes Iraagi sõda, hakkasid kristlikud hädaabiorganisatsioonid varustama näljaseid elanikke toiduga. Oma kirjas roomlastele (12:20) tegi Paulus selgeks, et see on Jumala tahe kristlaste jaoks, seda nii esimesel kui ka kahekümne esimesel sajandil. Sellal kui kiire leevendus on vajalik ja tähtis, kutsub Jumal meid samuti pöörduma suuremate süsteemide poole – riikliku ja rahvusvahelise poliitika, seaduste kehtestamise ja elluviimise poole, mis lasevad neil probleemidel kesta. Vähesed meist teavad, mida meie valitsused teevad (või jätavad tegemata), et näljaprobleeme põhjustada või leevendada. Reaktsioon sellele puudutab nii kohalikke kui ka suuremaid valdkondi tegutsemaks nii, et inimesed saaksid nii ajutist kui ka püsivat abi.