Enne kui me hüüame

Kaks kuud peale mu abikaasa surma vaatan ma tagasi ja imetlen, kui imeliselt valmistas Jumal ette tee nii tema kui ka minu jaoks. Jumal kinkis meile hoolitsevate inimeste koguduse, kelle abi oli siiras, helde ja praktiline. Isegi enne seda, kui vajadus sai ilmsiks, pakkusid nad koduhoolduseks vajalikke spetsiaalseid patju ja varustust. Meie külmikusse leidsid tee kergesti seeditavad supid ja pudingud. Meie toas olid alati lilled. Iga kord, kui me neid vajasime, olid koguduse sõbrad valmis soojaks puudutuseks või hellaks kallistuseks.

Kaks aastat enne seda, kui mu abikaasal diagnoositi kasvaja, mida polnud võimalik opereerida, kolisid head sõbrad samale tänavale, kus meiegi elasime. Kuus kuud enne tema surma kolis teine abielupaar otse meie vastasmajja. Sõbrad olid lähedal, ükskõik, kas me vajasime abi hilisõhtul või varahommikul.

Me mõistsime, et Jumal oli meid ette valmistanud palju enamaks, kui me võimalikuks pidasime. Palju kordi olen mõelnud Jesaja raamatu salmile: “Enne kui nad hüüavad, vastan mina; kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.”