Rõõmus andja
Lugege 2. Korintose 9:6:15
Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. (2. Korintose 9:7)
Mu tütretütar Keri tuli joostes, väike pihk täis münte. “Kus vanaisa on?” küsis ta.
Ma selgitasin, et vanaisa on tööl ja tuleb varsti koju. Kui tüdruk kuulis veidi aja pärast vanaisa samme, ütles ta, hääl tulvil erutust: “Vanaisa, mul on midagi sinu jaoks.” Keri avas käe ja andis vanaisale mündid, mis ta oli endale pihku pigistanud.
Ma kuulsin, kuidas vanaisa küsis: “Miks sa need mulle tõid?”
“Sest ma arvasin, et sulle meeldib raha,” vastas laps.
Vanaisa tänas ja võttis kingituse vastu. Miks tahtis laps talle raha anda? Vanaisa ju ei vajanud seda raha. Enne seda vahejuhtumit oli Keri alles vähe aega meie juures elanud. Igal hommikul, kui ta üles ärkas, oli vanaisa juba tööle läinud. Igal hommikul küsis laps, kus vanaisa on. Mina aga vastasin: “Vanaisa käib tööl, et teenida raha nende asjade jaoks, mida me vajame.”
Armastusest tahtis Keri aidata, andes oma raha vanaisale. Ta oli rõõmsa andja eeskuju. Jumal ei vaja meie kinke rohkem, kui vanaisa vajas Keri münte; kui me aga anname rõõmsa südamega, siis on Jumalal sellest hea meel.
Ma kuulsin, kuidas vanaisa küsis: “Miks sa need mulle tõid?”
“Sest ma arvasin, et sulle meeldib raha,” vastas laps.
Vanaisa tänas ja võttis kingituse vastu. Miks tahtis laps talle raha anda? Vanaisa ju ei vajanud seda raha. Enne seda vahejuhtumit oli Keri alles vähe aega meie juures elanud. Igal hommikul, kui ta üles ärkas, oli vanaisa juba tööle läinud. Igal hommikul küsis laps, kus vanaisa on. Mina aga vastasin: “Vanaisa käib tööl, et teenida raha nende asjade jaoks, mida me vajame.”
Armastusest tahtis Keri aidata, andes oma raha vanaisale. Ta oli rõõmsa andja eeskuju. Jumal ei vaja meie kinke rohkem, kui vanaisa vajas Keri münte; kui me aga anname rõõmsa südamega, siis on Jumalal sellest hea meel.
Marsha Howard (Texas, USA)