Jumalikust ettenägevusest juhitud hoolitsus

Perearst kinnitas mulle seda, mida ma kahtlustasin: mul oli Parkinsoni tõbi. Kuigi diagnoos ei olnud mulle täielik üllatus, reageerisin ma sellegipoolest kaheldes. Kuidas see sai tõsi olla? Olin kogu elu teeninud Jumalat pastorina. Olin kogu elu olnud kehaliselt aktiivne. Ma ei oleks “pidanud” kannatama sellise haiguse käes. Ma pärisin Jumalalt aru. Aga kui me abikaasaga palvetasime, meenus meile Piibli tõotus, et Jumal annab meile seda, mida me vajame.

Jumal lasi mul olla pastor veel kaksteist aastat. Ja kuigi ravimid põhjustavad oksendamist ja peapööritust, vähendavad need mu haigusnähte. Haigus on pannud mind paremini mõistma, et ma sõltun Jumalast ja tema headusest. Iga kord, kui ma tunnen päikest, kuulen ookeanimüha või tunnen vihma, olen ma teadlik Jumala headest andidest. Kuna mul on Parkonsoni tõbi, siis isegi kõndimine ühest toast teise teeb mind teadlikuks Jumala antud elu imest.