Jumala rahu tundes

Kui ma olin noor naine, sooritas mu mees enesetapu. Tollal oli mul kaks last, kes olid jõudnud teismeliseikka. Ma olin vapustatud. Mu mees mitte ei jätnud mind üksi kahe lapsega, kes tuli üles kasvatada, ta jättis mulle ka halval järjel oleva äriettevõtte, millest ma väga vähe teadsin. Ma tundsin, et olen olnud halb abikaasa ja süüdistasin ennast mehe surmas. Ma ei söönud. Ma ei maganud. Ma ei teadnud, kuidas jätkata. Ma palusin Jumalat, et ta mind aitaks ja juhiks. Kirikus käimise ja Piibli lugemise põhjal teadsin, et Jumal ei jäta mind kunagi maha, aga kus oli Jumal? Tundus, nagu oleks Jumal mind maha jätnud. Olles murest murtud, ei andnud ma kõiki oma muresid ja raskusi Jumala kätte.

Aja jooksul suutsin ma Jumala abiga lõpetada enesesüüdistused mehe enesetapu pärast. Ma suutsin jätkata hoolitsemist oma kahe lapse eest ja hakata elama normaalset elu. Sellele raskele ajale tagasi vaadates tean nüüd, et Jumal ei hüljanud mind. Jumal on alati meiega, nii heas kui ka halvas. Jumala armu kaudu kogesin ma rahu.