Me oleme näinud Issandat
Lugege Johannese 20:24-29
Jeesus ütles talle: “Kas sa usud sellepärast, et sa oled mind näinud?” (Johannese 20:29)
Oli reede õhtupoolik; nädalalõpp oli alanud. Töö juures oli mulle ette heidetud, et ma ei olnud teistega piisavalt suhelnud.
See kriitika oli osaliselt õigustatud ja mu enesehinnang oli alla nulli. Ma tundsin, et olen väsinud, läbi põlenud, kurb ja üksi; ma hüüdsin Jumala poole, et ta tuleks lähemale ning annaks mulle jõudu ja lohutust.
“Näita mulle ennast,” palvetasin ma. “Ma pean sind nägema.”
Kui apostel Toomas kahtles, kas Jeesus oli tõepoolest surnuist üles tõusnud, ilmus talle Jeesus. Ma soovisin, et Jeesus puudutaks samal viisil ka minu elu. Tundsin, et mu usk kõigub ja elu näib mõttetu. Tol öösel magasin ma halvasti.
Järgmisel hommikul läksin ma aeda ja korjasin lilli. Need oleksid pidanud juba tükk aeg tagasi närtsinud olema, kuid sügis oli olnud soe ja vihmane. Äkki ilmus udust välja päike ja ma märkasin kõige ilusamat vikerkaart, mida olen eales näinud. Mu süda täitus rõõmuga ja ma teadsin, et Kristus on lähedal. Vikerkaare ilmumisest just sel hetkel, kui ma vajasin kinnitust, sai märk Jumala armastusest inimkonna ja ka minu vastu.
“Näita mulle ennast,” palvetasin ma. “Ma pean sind nägema.”
Kui apostel Toomas kahtles, kas Jeesus oli tõepoolest surnuist üles tõusnud, ilmus talle Jeesus. Ma soovisin, et Jeesus puudutaks samal viisil ka minu elu. Tundsin, et mu usk kõigub ja elu näib mõttetu. Tol öösel magasin ma halvasti.
Järgmisel hommikul läksin ma aeda ja korjasin lilli. Need oleksid pidanud juba tükk aeg tagasi närtsinud olema, kuid sügis oli olnud soe ja vihmane. Äkki ilmus udust välja päike ja ma märkasin kõige ilusamat vikerkaart, mida olen eales näinud. Mu süda täitus rõõmuga ja ma teadsin, et Kristus on lähedal. Vikerkaare ilmumisest just sel hetkel, kui ma vajasin kinnitust, sai märk Jumala armastusest inimkonna ja ka minu vastu.
Brith Daviknes (Oslo, Norra)