Pidev koputus

Viimase kahe nädala jooksul käib tihane mitu korda päevas meie köögiaknale koputamas. Mõnikord lendab lind maja esiküljele ja koputab elutoa aknale. Ühel päeval tuli ta teise korruse kabineti akna juurde ja köitis mu tähelepanu. Tundub lausa, nagu järgneks ta meile ümber maja, püüdes sisse saada. Linnuke on äärmiselt visa; ta tuleb tagasi isegi siis, kui me ta ära ajame.

Sellele mõeldes meenuvad mulle Jeesuse Kristuse sõnad: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” Ka Kristus on visa. Päev päeva järel koputab ta meie südameuksele, oodates sisselaskmist. Ta armastab meid ja igatseb olla koos meiega. Ainult meie keeldumine vastata tema koputamisele hoiab teda sisenemast. Kristus ei tule jõuga meie südamesse. Meie eesõigus on teda sisse kutsuda ja siis temaga elu jagada – elu, mis on rikkalik, rõõmus ja armastusega täidetud.