Tänu sulle – kümme korda

Kui mu ema toibus kasvajaoperatsioonist ja sai kakskümmend viis korda kiiritusravi, elas ta meie juures. Lisaks tänupalvetele, et ema operatsioon oli hästi läinud, keskendusid mu palved soovidele. Kui ma aga lugesin kümnest pidalitõbisest, teadsin, et kõige rohkem tahab Kristus kuulda mind ütlemas “tänu sulle.”

“Mille eest pean ma tänulik olema?” küsisin ma endalt. Proovisin mõelda kümnele asjale, mis eile toimus. See nõudis parajat mõtlemist, kuid ma alustasin tänuga turvalise sõidu eest lumistel teedel haiglasse ja koju. Siis meenusid mulle telefonikõne, mille ema sai sõbralt, kui ta oli kodus tagasi, julgustavad e-kirjad sõpradelt, energia minna sisseoste tegema, raha sisseostude tegemiseks, pajapraad õhtusöögiks, mis meile kõigile hästi maitses, abikaasa abipakkumine nõudepesemisel, päikesepaiste, ema optimistlik suhtumine kiiritusravisse ja soe kodu. Hämmastav! Olingi leidnud kümme põhjust, mille eest olla tänulik. Ma tundsin ennast tõepoolest hästi.

Sellest sai mu igapäevane harjumus. Mõnel päeval on kerge mõelda kümnele asjale, mõnel mitte. Kui nüüd toimub midagi positiivset, ütlen ma sageli endale: “Sellest saab homne tänuteema.” See mõte aga paneb mind omakorda sellel hetkel ütlema: “Tänu sulle, Issand.”