Metroos

Meie vastas metroovagunis istuv mees oli ilmselt alkohoolik. Tema välimusest kiirgas vaesust ja lootusetust. Tõenäoliselt oli mees kukkunud, sest ta nägu ja käed olid kriimustusi täis. Äkki võttis mu abikaasa kotist taskurätiku ja ulatas mehele, kes hakkas sellega oma nägu puhastama. Kui ma meest vaatasin, nägin, et temas oli midagi muutunud. Mees ajas selja sirgu, tema silmadesse ilmus säde ja ta naeratas. Kui ta tõusis, et vagunist lahkuda, pöördus ta mu naise poole ja kummardas talle.

Mõnikord ei ole tarvis suurt tegu, et anda teisele julgust seista eluga silmitsi. Kuid samuti ei piisa lihtsalt kaastundest, me peame tegutsema. Jeesuse tähendamissõnas heast samaarlasest nägid preester ja leviit tee ääres läbipekstud meest, kuid ei peatunud. Samaarlane omakorda nägi peksasaanus ligimest ja aitas teda.

Jeesus rääkis selle tähendamissõna vastuseks küsimusele: Kes siis on mu ligimene? Tema vastus oli selge: Me peame vaatama teisi armastuse- ja hoolitsusesilmadega. Igal pool on inimesi, kes on kõvasti peksa saanud ja elutee äärde jäetud, nad igatsevad, et neid nähtaks ja lohutataks.