Tõeline õnnistus

Kui ma andsin nõusoleku aidata piiblikoolis õpetada, siis peamiselt selleks, et toetada ja abistada oma kogudust. Kui ma aga olin tunnistajaks usust ja armastusest, mida need esma-kursuslased Jumala vastu üles näitasid, siis olin äärmiselt üllatunud. Nende usk liigutas mind. Mõni nädal hiljem suri ootamatult mu õepoeg. Otsustasin minna õe juurde ja teda lohutada. Kuid mu külaskäik osutus hoopis teistsuguseks; hoopis tema oli mulle tunnistuseks, demonstreerides mulle oma usku Kristusesse. Lahkudes tundsin, et olin saanud tõeliselt lohutatud.

Hiljem pidid meie koguduse noored juhatama õhtust jumalateenistust. Tol õhtul läksin kohale, et neile toeks olla. Kui ma aga kuulasin ilusat muusikat, kauneid hääli, tunnistusi ja palveid, siis olin hoopis mina see, kes sai õnnistuse osaliseks.

Nende kolme kogemusega püüdsin armastava südamega olla teistele õnnistuseks. Iga kord valas Jumal ka mind õnnistustega üle.