Püha võileib

Minu isa on alati olnud see, kes meie perele hommikusöögi valmistab. Noorena piilusin ma uniste silmadega, kuidas isa segas, vahustas, purustas, kallas ja kooris, ise kandes ema põlle. Seitse päeva nädalas, 365 päeva aastas kasutas isa musta nahkkaantega raamatut, piiblit, ja “Päevasõna”, et täita tohutu suurt ülesannet – anda neljale kasvueas poisile vaimulikku toitu.

Igal hommikul võttis isa laua otsas istet ja rituaal algas. Ta avas piibli ja lasi ühel meist ette lugeda antud päeva pühakirjateksti. Siis luges teine poeg ette teksti “Päevasõnast”. Kui me jõudsime päeva mõtiskluseni, lülitas isa sisse leivarösteri, mis oli juba leivaga täidetud. Seejärel luges ta palve ja “Palve tulipunkti” ning meie leivad hüppasid täpselt õigel ajal rösterist välja, nagu oleksid need küpsetatud taevases ahjus.

Sellest “pühade võileibade” ajast on möödunud umbes nelikümmend aastat. Sarnanedes paljuski Jeesusega, kes võttis rätiku ja pesi oma sõprade jalgu, võttis mu isa põlle ja serveeris oma lähedastele toitu. Ja nagu neil jüngritel, oli mul eesõigus kogeda tõelist teenimist.