Patud ja viljaseemned

Me meenutasime ja tunnistasime üles pahandusi, mida olime lapsepõlves teinud. Üks mees meenutas, kuidas isa oli teda käskinud külvata koduaeda paar rida maisi. Selle asemel, et teha nii, nagu kästud, läks ta aia tagumisse nurka, kaevas sügava augu, puistas kõik seemned auku ja läks mängima. Me naersime, kui ta kirjeldas, kuidas mitu nädalat hiljem hakkasid seal kasvama kümned maisivarred. Oma teo varjamiseks raius ta need maha, jättes vaid mõned üksikud kasvama. Meeleheites piserdas ta taimi putukamürgiga. Siis muretses ta paljudel magamata ööde jooksul, et mürgid imbuvad ka teistesse taimedesse ja mürgitavad ta pereliikmed. Ta ütles: “Maisi pole võimalik külvata nii sügavale, et see iial välja ei tuleks.”

Piibel õpetab patu kohta põhimõtteliselt sama. Kui paljud on raskel moel õppinud, et patt “teid tabab” (4. Moosese 32:23)? Nende nimekiri, kes ülestunnistamise asemel püüdsid varjata oma pattu, mis tuli päevavalgele kõige ebasobivamal hetkel, on pikk. Kõige kindlam on oma patt üles tunnistada ja andeks saada.