Vägivalla käest päästetud

Ta tundis hirmu. Ta oli partisan. Ta tahtis deserteeruda, kuid kartis, et ta tapetakse. Ma ei saanud teda aidata, kuid tundsin kedagi, kes sai seda teha. Ma pakkusin talle Jeesust Kristust. Ta nuttis ja võttis Kristuse vastu oma südamesse.

Viis aastat hiljem, kui ma kirikusse saabusin, tundsin ta otsekohe ära. Ma kuulasin ta lugu. Ta pöördumine oli täielik. Ta tänas Jumalat, et Jumal oli ta päästnud ning kõneles kindlustunde ja meelevallaga, mis on omane inimesele, kes tunneb Jumala Sõna. Ta oli teel riiki, kust ta oli palunud seaduslikku varjupaika, kuid ütles, et ei suuda lahkuda enne, kui on külastanud inimest, kes oli tutvustanud teda Kristusele.

Me soovime rahu ja võime marssida, protestimaks sõjaõuduste vastu, kuid kas me oleme valmis saama Rahuvürsti töötegijateks? Kas me tunnistame nii, et iga partisan õpib tundma Kristust kui oma Issandat ja Päästjat? Kui kas või üks inimene võtab vastu Kristuse, siis on vähem üks potentsiaalne palgamõrtsukas, pantvangivõtja või enesetaputerrorist. Teiselt poolt on aga üks poeg või tütar, sõber või pereliige, kes päästetakse vägivalla käest.