Jumala lilled
Lugege Galaatia 3:23-28
Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. (Jesaja 11:6)
Kevadel käin ma koos väikese tütretütrega looduses. Tema suurim rõõm on leida esimesi võililli.
Ühel jalutuskäigul laps naeratas, märgates meie jalgade ees erekollaseid lilli. “Vaata, vanaema! Eks ole ilusad?” Hetke oli ta vait. Siis aga kortsutas kulmu ja ütles: “Ma soovin, et inimesed ei kutsuks neid umbrohuks! Ka need on Jumala lilled!”
Ta sõnad panid mind peatuma ja mõtlema inimestele kui Jumala lastele. Me pöördume kõrvale neist, kes näevad teistsugused välja või räägivad teistsugust keelt. Me võime negatiivse pilguga vaadata tervet rahvust. Mõnikord peame neid “heidikuid” umbrohuks.
Kuid erinevused ei anna põhjust inimesi lahterdada, kõrvale heita või vältida. Me kõik tahame, et meist peetaks lugu, meid kuulataks mõistetaks ja armastataks. Me kõik oleme “Jumala lilled”. Mu lapselaps paneb mind tahtma, et me ületaksime eelarvamused ja püüdleksime üksmeele poole.
Ta sõnad panid mind peatuma ja mõtlema inimestele kui Jumala lastele. Me pöördume kõrvale neist, kes näevad teistsugused välja või räägivad teistsugust keelt. Me võime negatiivse pilguga vaadata tervet rahvust. Mõnikord peame neid “heidikuid” umbrohuks.
Kuid erinevused ei anna põhjust inimesi lahterdada, kõrvale heita või vältida. Me kõik tahame, et meist peetaks lugu, meid kuulataks mõistetaks ja armastataks. Me kõik oleme “Jumala lilled”. Mu lapselaps paneb mind tahtma, et me ületaksime eelarvamused ja püüdleksime üksmeele poole.
Lois L. Poe (Oklahoma, USA)