Usus oodates

Advent on ootuseaeg. Ma tean, mida tähendab ootamine. Kui mu lapsed olid väikesed, siis muutus ootamine eluviisiks. Olen kogenud ootamist, mille tulemuseks oli rõõmus lapse sünd. Olen istunud haiglavoodi kõrval, oodates kolmeaastase lapse röntgenivastust. Olen piilunud ärevusega läbi akna, kui saabus pimedus ja lumetorm tugevnes, oodates, et värskelt juhiloa saanu turvaliselt koju jõuaks. Olen nutnud meeleheites kogu öö, oodates Jumala rahu, et mu süda tunnistaks vastuvõetamatut halba, mis mu lastele tehti.

Ma olen oodanud, ja see ei ole kunagi olnud kerge. Palju sügavamal viisil ootas maailm Kristust. Jumalast sai inimene ja ta tuli meie maailma. Jumal sünni ja elu tõttu omandab meie ootus uue tähenduse. Lapse sünd on võimalus jagada rõõmusõnumit teise põlvkonnaga. Haigus on tee minna lähemale Jumala armastusele ja halastusele. Hirm muutub usuks, mis piilub meeleheitlikel öödel läbi akende, uskudes, et Jumal on ustav. Ja ärevad ööd võivad õpetada meile, et kõik saab tulla heaks, sest me armastame Jumalat ja Jumal armastab meid.