Ma usun

Kui ma kolledþis käisin, tulin järeldusele, et kogu religioon on lihtsalt meie vajaduse avaldus uskuda ülimasse olendisse ja arusaam Jumala saamisest inimeseks on pärit ebausklikust algallikast. Kui ma hiljem Kristuse vastu võtsin, siis ei olnud see täielik vastuvõtmine. See oli lihtsalt vaherahu Jumalaga. Ma otsustasin, et Jumalal oli õigus ja mina eksisin ning ei tahtnud enam temaga vaielda. Ma tahtsin uskuda, kuid usk tuli aeglaselt.

Ma ei tulnud aktiivse tõe juurde ainult mõistuse, vaid pigem kogemise kaudu, kuidas Jumal toob piiblitõe minu ellu. Kui ma olin agoonias, sest mu poeg kasutas narkootikume, andis Jumal mulle 37. Laulu nõuandega “Ära ärritu”. Ma klammerdusin selle külge ja püüdsin kogu südamest ning lõpuks säras “mu õiglus” nagu “lõuna selgus” (6. salm), kui mu poeg hakkas mõistma, et ta elustiil ei ole õige. Kui sain teada, et ma põen multiskleroosi, andis Jumal 2. Moosese 14:14 kaudu mulle tõotuse: “Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!” Ma pidin õppima puhkama ja haigus on mulle väga vähe probleeme tekitanud.

Kuna ma olen õppinud toetuma Piiblile kui tõele, on mul kindlusetunne asjades, mida ma usus tunnen, see kindlusetunne ületab mu ratsionaalse mõistuse piirangud.