Jumal ütleb: “Hea küll.”

Ühel jäisel novembrihommikul üle kümne aasta tagasi sõitsin ma autoga tööle, tundes hingesügavuses tohutut valu ja meeleheidet. Ma pole kunagi olnud piisavalt hea. Ma pole mitte midagi hästi teinud. Ma vihkasin endas kõike. Tundsin sügavat meeleheidet. Hinges hüüdsin ma meeleheitlikku palvet: “Kallis Jumal, aita mind lõpetada iseenda vihkamine.” Lõpuks kogesin ma oma mõtteis vaikset vastust, mis rahulikult ütles: “Hea küll.” Siis ümbritses mind soojuse- ja rahutunne. Enesevihkamine kadus ega tulnud kunagi tagasi.

Hiljuti arutas meie piiblirühm Matteuse evangeeliumi peatükki, mille pealkiri on “Jeesuse mäejutlus”. Meil kõigil oli raskusi salmi “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed…” mõistmisega. Kuidas saaks “vaimus vaene” olemine tegelikult olla õnnistus? Järgmisel päeval mõistsin ma vastust: tol külmal novembripäeval, kui mu meeleolu oli kõige madalamal tasemel, avasin ma end Jumalale, kes astus mu ellu ja andis mulle uue elu õnnistuse. Ma pean alati meeles hetke, kui Jumal andis mulle, patusele, armu. Sama arm on kättesaadav igaühele meist, kui me tunnistame, et vajame Jumala abi.