Usus elamine

Mu perekond elab maal talus. Ma ei ole kunagi olnud näljane või kodutu. Ma ei ole isiklikult kogenud sõda. Kuid paljudele õnnistustele vaatamata olen ma muretseja. Mu täiskasvanud lapsed narrivad mind, et ma muretsen igasuguste asjade pärast. Kui ma kujutan ette, et midagi võib halvasti minna, siis aeg-ajalt võib mul olla õigus, kuid mõistus ütleb mulle, et kui ma muretsen asjade pärast, mis ei ole minu kontrolli all, siis raiskan ma energiat. Sellegipoolest ei piisa lihtsalt teadmisest, et ma ei tohiks muretseda. Kuidas ma küll saaksin oma hirmudest vabaneda?

Kuigi ma olen alati palvetanud, õpin ma nüüd viiekümne-aastasena uusi viise, kuidas süvendada osadust Jumalaga ja asendada muretsemine uskumisega. Ma ärkan hommikuti varem üles, palvetan, loen Piiblit ja pean vaikset tundi ning see muudab mu suhtumist sellesse, kuidas ustavalt elada.

Mu mured ei ole ainulaadsed ja ma tean, et muretsemine ei takista probleemide esinemist. Piibel räägib palju lugusid inimestest, kes puutusid kokku probleemide ja muredega ning usaldasid need Jumala kätte. Muretsemise asemel on meil võimalus elada oma elu rõõmsalt, teades, et võime oma väljakutsete keskel leida Jumala.